Ülemaailmne veepäev

Globaalne veekriis mõjutab meid kõiki, kuid siiski on naised veekriisist meestega võrreldes ebaproportsionaalselt mõjutatud. Selle tõttu ongi sel aastal veepäeva keskseks teemaks vesi ja sugu, mis keskendub puhta vee kättesaamisele inimõigusena ning soolise võrdõiguslikkuse saavutamise olulistele eeldustele.

Ülemaailmset veepäeva tähistatakse iga-aastaselt 22. märtsil. Selle eesmärk on keskenduda magevee kättesaadavusele ja mageveeressursside jätkusuutlikule majandamisele. Vee olulisuse mõistmise, kaitsmise ja jätkusuutliku majandamise globaalseid jõupingutusi juhib UNESCO, ühendades teadustöö praktiliste lahendustega ja aidates riikidel põhjavett jälgida ning kliimamuutustega kohaneda. Selleaastane veepäev keskendub ÜRO säästva arengu eesmärkidele (SDG) 5 ja 6: sooline võrdõiguslikkus ja puhas vesi ja kanalisatsioon.

Vee kriis on naiste kriis. 

Paikades, kus puhast joogivett napib või seda pole kodu lähedal saadaval, kannatavad enim just naised. Nemad on need, kes koguvad ja majandavad vett, hoolitsevad inimeste eest, kes on ebasobilikust joogiveest haigeks jäänud; kaotavad oma aega, turvalisuse ja võimalused. Samamoodi jäetakse tihtipeale naised välja otsustustest, mis veemajandamiseks tehakse. 

Globaalselt puudub ligipääs turvalisele joogiveele üle miljardil naisel: rohkem kui veerandil kõigist naistest ning riikides, kus vesi pole oma kodus saadaval, vastutavad kolmest leibkonnast kahes vee kogumise eest samuti naised, veetes selleks aega ligi kolm korda rohkem kui mehed. On ilmselge, et veeressursside majandamises ei valitse võrdsus ja seega on kriitilise tähtsusega, et naised saaksid olla osa otsuste langetamisest. Kui naistel on võrdne otsustusõigus muutuvad teenused kättesaadavamaks, säästlikumaks ja efektiivsemaks.

Vesi on elutähtis ressurss. 

Vee olemasolust sõltub pea kõik meie elus: toiduga kindlustatus, meie tervis, asustus, energia tootmine, tööstusareng, majanduskasv ja ökosüsteemid. Seega on meie terve eksistents väga haavatav kliimamuutuste ja vähenevate veevarude suhtes. 

Viimase saja aasta jooksul on inimeste veekasutus märkimisväärselt kasvanud seoses rahvastiku arvu kasvu, majandusarengu ja kasutusmustrite muutustega. Üldiselt on vee kättesaadavus seotud aastaaegadega ehk mingil osal aastast on vett rohkem ja teisel valitseb põud, see on loomulik. Kliimamuutused toovad endaga aga kaasa aina ekstreemsemaid ilmatikutingimusi nagu kuumalained, suured tormid jms, mis omakorda muudavad olemasolevaid kliima- ja ökosüsteeme, pikendades põuaperioode, hävitades elurikkust ja seeläbi ka meile kättesaadavaid mageveeressursse. 

Kliimamuutused seavad riski alla mitmed ökosüsteemid nagu metsad ja märgalad, vähendades sellega ka nende pakutavaid ökosüsteemiteenuseid: naturaalne vee puhastamine, süsiniku sidumine ja hoiustamine ning üleujutuste leevendamine. Kui kaovad need kriitilised teenused, süvenevad kliimamuutused veelgi, kuna suureneb kasvuhoonegaaside kogus atmosfääris ja ilmastikuolud muutuvad veelgi ekstreemsemaks. See on lõputu ring, mida meil varsti enam murda ei õnnestu.

Vesi katab üle 70% Maa pinnast, sellest vaid 2,5% on magevesi, millest omakorda kättesaadav ja kasutatav magevesi moodustab vaid 0,3%. Vee säilitamise ja säästliku kasutamise kohustus lasub meil kõigil. Me kõik vastutame selle eest, et ka tulevatel põlvedel oleks vett, mida tarbida. Me kõik vastutame selle eest, et igal inimesel ja loomal oleks vett, mida tarbida. Ela ja lase teistel elada.

| Where water flows, equality grows