Metsameeleavaldus 25. aprillil

25. aprillil toimus Tallinnas meeleavaldus Eesti metsa kaitseks. Olenemata külmast ja vihmasest ilmast tuli kohale sadu inimesi, kellele mets korda läheb. Tammsaare pargis pidasid avakõned Farištamo Eller ja Joanna Käi. Seejärel liiguti Raekoja platsile, kus lauldi ühiselt ning sealt edasi Vabaduse väljakule. Seal pidasid kõnesid Jan Kaus, Leo Filippov, Raul Rosenvald, Robert Pappel, Ingrid Nielsen ja Karl Birnbaum. Lauldi regilaulu Helena Trei eestvedamisel ning hiljem esinesid ka Riste Sofie Käär ja Meisterjaan.

Meeleavaldusel sai siililegi selgeks, et rahvas ei toeta valitsuse plaani määrata 70% Eesti metsadest majandusmetsadeks. Rahvas tahab Eesti metsa hoida ja säilitada, ei luba seda lihtsalt majandusliku kasu jaoks maha raiuda ega tappa kümneid tuhandeid linnupoegi pesitsusperioodil toimuva raietöö läbi. Tegelikult oli ka juba enne meeleavaldust teada, et ligikaudu 80% Eesti elanikest toetab raiemahu vähendamist, siiski kuulavad poliitikud pigem suurtööstureid. Meeleavalduse eesmärk oligi nõuda valitsuselt tarka metsamajandamist – metsa ei tohi raiuda rohkem, kui seda juurde kasvab. 

Kelle mets on Eesti mets? Ikka meie mets, meie kõigi.

Mis või kes on “meie mets”?

Eestlaseid on sageli kirjeldatud kui metsarahvast. Soome-Ugri rahvaste päritolu käsitlevate teooriate kohaselt veetsid meie esivanemad aastatuhandeid rännates Uuralite metsavööndist Läänemere rannikule. Mets on olnud nende loomulik elukeskkond ning kujundanud ka meie tänapäevaseid harjumusi ja mõttelaadi.

Pärast viimast jääaega asendus Eesti aladel tundrataoline maastik järk-järgult metsadega, kus ürgsed kütid ja korilased elama asusid. Eestlaste loodususkne maailmapilt käsitles metsa kui väega elusorganismi, hiljem seostati seda ka haldjatega, kellega metsa minnes tuli suhelda, et mitte õnnetusse sattuda. Austus ja aukartus metsa vastu oli meie esivanematel veres.

Ka Andrus Kivirähki teos “Mees, kes teadis ussisõnu” peegeldab  seda sama loodusega suhtlemise ideed, tema mõistmist sügavamal tasemel, võimet kuulda ja olla kuuldud metsa poolt. See väga päevakajaline teos kirjeldab hästi ka meie tänast tugevat võõrandumist oma esivanemate pärandist, pidades looduslähedast eluviisi veidraks või ebapraktiliseks.

Asustuse tihenemine 19.-20. sajandil põhjustas inimeste mõningat kaugenemist metsast ning mõne jaoks muutus mets isegi hirmutavaks. Samas pakkus mets sõdade ajal pelgupaika vaenlase eest – olgu selleks mõisnik, kirik, riik või mõni võõrvallutaja. 19. sajandil võeti metsa erinevate ohtude eest pagenud inimesi kirjeldamaks kasutusele mõiste “metsavend”.

Lisaks turvatundele ja kaitsele on mets läbi ajaloo olnud ka oluline kultuuripärandi kandja. Metsamotiive kasutatakse nii filmi- kui ka maalikunstis, muusikas ja kirjanduses. Mainimata ei saa ka jätta kõigile tuttavaid looduslikke pühapaiku, mida leidub hulgaliselt üle terve meie maa: hiied, pühad puud, allikad, ohvrikivid, ohvriaiad, ristipuud jms. Neid on Eestis tuhandeid. Rahvusvahelise Loosudkaitseliidu maailmakongress on põlisrahvaste looduslikud pühapaigad lausa inimkonna vanimateks kaitsealadeks nimetanud. Neile annab erilise tähenduse ja väärtuse nendega kaasas käiv vaimne kultuuripärand, mis võib olla koguni mõne piirkonna identiteedi kandja. 

Niisiis on “meie mets” see sama mets, mis pakkus meie esivanematele varju ja turvatunnet, see sama mets, kus asuvad meie pühapaigad ja kultuuripärand. See mets, mis meile ka tänapäeval rahutunnet pakub ja meie identiteedi on kujundanud. Kuidas saab see olla samal ajal ka mets, keda me halastamatult maha raiume, keda me enam ei kuula ja, euromärgid silme ees, hävitame. 

Miks on mets nii oluline?

Metsad on elu toimimiseks Maal hädavajalikud. Kuigi neid nähakse sageli eelkõige süsiniku sidujate ja hapniku tootjatena, on nende roll tegelikult palju laiem. Metsad mõjutavad otseselt nii Maa temperatuuri kui ka magevee ringlust, kujundades seeläbi kliimat ja elutingimusi üle kogu planeedi. Loomulikult on metsad ka elupaigaks, nii meile kui ka sadadele tuhandetele teistele liikidele.

Üks olulisemaid metsade funktsioone on nende roll globaalses veeringes. Hinnanguliselt pärineb vähemalt 40% maismaa sademetest metsades toimuvast evapotranspiratsioonist – maapinnalt ja taimede lehtedelt vee aurumisest. Lisaks mõjutavad metsad ka pilvede teket ja sademete jaotumist. Atmosfääri paiskuvad õietolm, eosed ja muud bioloogilised osakesed toimivad kondensatsioonituumadena, mille ümber saavad pilvepiisad moodustuda. Metsad mõjutavad ka vee liikumist mandritel. Ulatuslikud metsaalad aitavad suunata niisket õhku rannikult sisemaale, toetades sademete teket ka kaugel merest. Nende kadumine võib vähendada sademete hulka ja muuta mõnes kohas kliima kuivemaks. Seega võib vähenenud metsasus vähendada sademete hulka ja pilvede teket isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Samal ajal mõjutavad metsad ka temperatuuri. Soojemates piirkondades jahutavad puud keskkonda nii varju kui ka transpiratsiooni kaudu. Üksik puu võib päevas aurustada sadu liitreid vett. Linnades aitavad puud leevendada soojussaare efekti. Külmemates ja lumistes piirkondades võib metsadel olla aga vastupidine mõju, kuna nende tumedam pind neelab rohkem päikesekiirgust kui lumi, pakkudes nii elupaiku liikidele, kes seal muidu elada ei saaks.

Metsad reguleerivad ka veevarusid. Näiteks parandavad metsad pinnase struktuuri, soodustades vee imbumist mulda ja põhjavee taastumist. Metsade hävitamine vähendab pinnase võimet vett siduda, mis omakorda suurendab üleujutuste ohtu ja vähendab kuivaperioodide veereserve. Kvaliteetne muld on vajalik ka edukaks põllumajanduseks! 

Metsade kadumine võib käivitada ka ohtlikke tagasisideahelaid. Vähenenud sademed ja kõrgem temperatuur soodustavad põuda, mis omakorda suurendab tulekahjude riski. Tulekahjudest pärinevad aerosoolid häirivad pilvede teket ja sademete mustreid, süvendades probleemi veelgi.

Metsade tähtsus ei piirdu ainult kliima ja veega. Need on elupaigaks ligikaudu 80% kahepaiksete, 75% linnu- ja 68% imetajaliikidele ning kümnetele tuhandetele taimeliikidele. Samuti sõltuvad metsadest miljonid inimesed, kelle jaoks need on toidu, sissetuleku ja kütte allikaks.

Metsad katavad ligikaudu kolmandikku maismaast, kuid nende pindala on viimastel aastakümnetel vähenenud. Aastatel 2000–2012 kadus umbes 3,2% maailma metsadest. Metsade hävimine ei tähenda ainult elurikkuse kadu, vaid mõjutab otseselt ka vee kättesaadavust ja kliimat, globaalset elurikkust ja meie endi elukvaliteeti. 

Kõik see tähendab, et mets ei ole pelgalt majandusliku tulu allikas, vaid meie elu üks alustaladest, millele ka meie majandus toetub. Kui käsitleme metsa üksnes toorainena, eirame tema kõige olulisemaid funktsioone. Küsimus ei ole enam selles, kui palju metsa suudame maha raiuda, vaid selles, kas mõistame, kui paljust me seda tehes tegelikult loobume.

| Olgem omal maal peremehed ja mitte kolonistid, kes rahahimust jätavad endast maha rüüstatud maa. Ainult rahas loodust mõõta ei saa.